Mina ja minu pere

Urrauh! Ma olen nii pisikene peni, et saan mõnel suuremal koeral kõhu alt läbi kõndida. Aga sellest pole midagi. Kõik koerad ei peagi suured olema. Mõned võivad ka pisikesed olla. Kasvõi selleks, et suured koerad väikesi vaadates aru saaksid, kui suured nad ikkagi on. Peale selle olen ma valget värvi ja hästi krässus karvadega. Ma olen kohe täitsa lumivalge, kui ma ennast just ära määrinud ei ole. Ainult kõrvadel, saba otsas ja seljal on natuke pruunikaid karvu. Veel on mul must ninaots ja roosa kõht. Aga kõige vahvamaks asjaks minu juures on mu nimi. Kutsa. Imelik on selle juures ainult, et ma ei saa aru, kustkohast kõik inimesed seda teavad. Isegi sellised, kes näevad mind esimest korda elus. Ometi on neil asi kohe selge. “Näe kui vahva Kutsa!” “Tere, Kutsa!” Kust nad mu nime teavad? Ülle Marksi illustratsioonidega vahva lasteraamat, mille peategelaseks autori neljajalgne sõber.