Las ma istun siin kuni orkester mängib

Siim Kera luuletused on jõulised ja ekspressiivsed ning väljendavad kammitsemata poeetilisel viisil kaasaegset elutunnet. Käesolevas luulekogus põimuvad omavahel sundimatult ja humoorikalt nii kohalik linnakontekst kui palju avaram maailm; sotsiaalsus ja erootika, helivõnked ja sõnademüra. Tegemist on juba päris uue aastatuhande luulega; luulega, mis haarab mürinal kaasa ja kehtestab end julgelt. N-ö variatsiooniga teemal „kuulatav ja loetav luule“ või „popluule“, millega on Eestis küll juba eelmise sajandi lõpul algust tehtud (Jürgen Rooste jt poolt), kuid mis alles hakkab lugejate teadvuses oma mõju laiendama. Siim Kera (snd 1989) on seni avaldanud ühe luulekogu „me vaatame kuud, kuni jääme pimedaks”, mis võitis Struga luulefestivali ja UNESCO poolt välja antava auhinna parima debüütkogu eest. Usin lugeja leiab tema luuletusi ja proosat ajakirjast Värske Rõhk ning ajalehest Sirp. Tänu teiste osavatele tõlgetele rõõmustab Kera ka prantsuse, makedoonia ning bulgaaria särasilmseid kirjandushuvilisi. Luuleauhinnale lisaks on Kera tunnustatud tiitliga Eesti Ekspressi kultuurilisa Areen „Tulevikutäht 2010“.