Kes tõttab öisele rongile

Selle raamatu lühikokkuvõte võiks kõlada: 500 lehekülge puhast satiiri. Kirjutatuna kaheksakümnendate keskel on satiir loomulikult tollase ühiskonna aadressil (aru ma ei saa miks autorit pokri ei pistetud?), kuid tegelaskujud nagu demagoog, aktiivne loll, karjerist, pisikorruptant ja mõtteloid inimene on aktuaalsed tänagi. Ka lõualõksutaja tüüp, millised toona punaparteis suuga suurt linna tegid on igapäevased külalised meiegi meediapildis. Nagu lubatud sai: Satiir, kuid ei, tegelikult on tegemist ikka vägagi tempoka seiklusromaaniga mida läbib punase joonena tegelane justkui Ilfi ja Petrovi kelmiromaanist “Kuldvasikas” (millele autor ka vihjab). Kui me toome segaduse tekitamiseks mängu veel miljon rubla, natuke armastust, ja lubame, et romaanis näksatakse neidist rinnast ning et olulist rolli mängib ka labidas ja hullumajastki pole pääsu, siis usute vast küll, et igav see raamat ei ole! Mõnusat lugemist!