Tristani ja Isolde lugu

Kauni keldi armastusloo mugandus, mille rüütliromaanina on kirja pannud keskaja asjatundja Joseph Bédier (1864-1938) ning mis jutustab loo rüütel Tristanist ja kuninganna Isoldest. Kogemata joodud armueliksiir andis noortele hävimatu armastuse teineteise vastu nii elus kui surmas. Õitsev laukapuu, mis maharaiumistest hoolimata nende kõrvuti haudadel kasvab, on saanud igavese armastuse sümboliks. Legend on aluseks ka Richard Wagneri 1859. aastal esietendunud ja maailma ooperivara kullafondi kuuluvale ooperile.