Surnud hinged

Romaani peategelane Pavel Nikolajevitš Tšitšikov on ettevõtlik tegelane, kes liigub stagneerunud mõisnike ja ametnike seas. Paindlik ja pugejalik mees unistab samuti varandusest ja soojast kohast. Pettuste tõttu riigiteenistusest tagandatud õnnekütil on omapärane rikastumisplaan. Ta reisib mööda Venemaad ja ostab mõisnikelt «surnud hingi» – talupoegi, kes on juba elust lahkunud, kuid ei ole veel ametlikult revisjonilehelt maha kantud. Gogoli “Surnud hinged” on pöördepunktiks vene kirjandusloos; ta järelmõju on tohutu suur, aga Gogoli mõju ulatub ka maailmakirjandusse ning kestab tänapäevani. “Surnud hinged” pani aluse vene ühiskondlikule romaanile, s.o. sellisele proosa suurvormile, mis ei piirdu huvitavate seikluste või sentimentaalsete episoodide ümberjutustamisega, vaid kus materjal teenib inimelu ja ühiskondliku probleemi kunstikasvatuslikku kujundamist. /Valmar Adams/ 24. veebruaril 1852 põletas kirjanik «Surnud hingede» teise osa märkmed, heitis voodisse, keeldus söömast ning suri üheksa päeva hiljem valudes.